Vandumine ja kirumine
Ropendamised ja roppused

Kustkohast tulevad roppused ja miks? Miks inimesed ropendavad, vannuvad ja kiruvad?
Kuidas need sõnad meid mõjutavad?

Kustkohast ilmuvad meie keelekasutusse keelatud ja inetud sõnad? Mida need sõnad tegelikult tähendavad?
Tundub, et kõik teavad seda vastust. Aga tegelikult?
Millepärast inimesed üldse ropendavad? Kas selliste sõnade kasutamiseks on üldse põhjust?
Millist jõudu omab ropendamine ja inetute sõnade kasutamine?’
Miks kasutatakse ropendamisel ema nime ja suguelundeid, organeid, teatud ihuliikmeid, saatanat ja needmissõnu?

Saame teada, mis toimub maailmas kus läbi sõna ja emotsiooni jõu kõlavad inetud sõnad.
Kuidas see mõjub ja mõjutab ümbritsevat keskkonda? Ropendamiste ajalugu ja saatus.
Miks kasutatakse ropendamise ja kirumise juures just teatud sõnu.
Saame energiapühitsuse mis kaitseb meid inetuste lastava mõju eest.

Vandumine on pahameele või agressiooni väljendamine teatud vandesõnade ehk kirumissõnade või -väljendite abil.
Vandesõnadeks võivad olla näiteks ropud sõnad, muud erineva tugevusega tabusõnad või ka mittetabulised sõnad koos konteksti väljendava tunderõhuga.
Eesti keeles levinuim vandesõna on arvatavasti “Kurat!” ja selle variandid (kuramus, kurask jt).
Tabu on traditsionaalsete kultuuride usundites esemed, sõnad, nähtused, tegevused ja olendid, millel lasub puudutus-, ütlemis-, söömis- jne keeld.
Kiruma: kellegi v. millegi üle ägedasti pahandama, kedagi v. midagi sajatama, vanduma, siunama, manama, põhjama vms.
 Jansoni kiruti kõige vängemate sõnadega tema ihnsuse pärast. Kirub rätsepat, kes ülikonna ära rikkus.